Kuigi võib tunduda, et radoon on viimase aja moenähtus, siiski nii see ei ole. Radoon ei ole ilmunud ühtäkki meie maapõue, vaid on olnud probleemiks kogu aeg, ainult me ei ole seda endale varem piisavalt teadvustanud.
Radoon pole lühiajaline ega mööduv nähtus ja tema hulk ei vähene aja möödudes.
Kõikjal arenenud riikides on kehtestatud hoonetes radooni piirsisalduse normid. On loogiline, et Eesti saades järjest arenenumaks riigiks, teeb ka esimesi samme sellel teel. Juba on kohustuslik teostada radooni mõõdistused enne hoone ehitamist Harku ja Viimsi vallas.
Radoon iseenesest on väga raskeid tervise probleeme tekitav (nt. kopsuvähk) värvitu ja lõhnatu looduslik radioaktiivne, õhust raskem gaas. Mõõtühikuks on Bq/m³ (bekrell kuupmeetri kohta). Radooni nimetus tuleneb ladinakeelsest sõnast radio – ,,kiirgama”. Radooni varasemad nimetused on olnud ka emanatsioon (või raadiumi emanatsioon), nitoon, aktinoon ja toroon. Inimene ei taju oma meeleorganitega radooni, kuid mõõteriistadega on selle kontsentratsiooni hõlbus määrata.
Kuidas radoon meieni jõuab?
Radoon satub hoonetesse peamiselt pinnasest hoone all ja ümber, samuti ehitusmaterjalidest ning kraaniveest. Läbi pinnase sisseimbumisel on sagedasemad kohad praod vundamendile toetuvates välispiiretes ja nende ühenduskohtades ning praod kommunikatsioonikanalites ja nende ümber. Nii uutes kui vanemates elamutes on samuti tüüpiliseks sisseimbumise kohaks vundamendi sokliosa ja põrandaplaadi aga samuti vundamendi ja keldri põrandaplaadi liitekoht. Kuna radoon on raske gaas, on selle pinnasest eritumise korral kõige enam ohustatud keldri- ja esimene korrus. Pinnasest satub radoon tubadesse ka koos ventileeritava õhuga. Kütteperioodil on radooni näidud üldjuhul suuremad, kuna siis on uksed ja aknad hästi suletud ning ruumide ventileerimisel (ka ahju kütmisel) tõmmatakse ruumidesse suhteliselt rohkem majaalust õhku, mis on kontaktis pinnasega. Lisaks takistab talvekuudel külmunud maapind hoone ümber radooni väljapääsu atmosfääri. Seepärast on radoonisisaldused hoonetes tavaliselt kõige suuremad talvisel ajal. Soojal aastaajal hoitakse uksi ja aknaid rohkem lahti ja õhutamisel tuleb tubadesse peamiselt välisõhk, mis alandab ruumide radoonitaset. Teatud kogus radooni eraldub tubadesse ka ehitusmaterjalidest (betoonist, tellistest ja tuhaplokkidest). Radooni võib eralduda ka kraaniveest. Ajutine radoonitaseme tõus on jälgitav vannitoas dušši või pesumasina kasutamisel ja köögis nõudepesumasina töötamisel. Tavaliselt on neis ruumides hea ventilatsioon, mis tagab ka küllalt kiire radoonisisalduse vähenemise pärast veekasutuse lõppu.
Mida radooniga ette võtta?
Radoonivastased meetodid jaotatakse põhimõtteliselt kaheks – ehitatavatele hoonetele või ehitatud hoonetele, millised juba vaevlevad radooni probleemi käes, mõelduteks.
Hoone rajamisel madala või keskmise radoonisisaldusega pinnasele on abivahendiks enamasti hea ehituskvaliteet. Näiteks peaks ehituskvaliteet tagama, et betooni ei tekiks praod, mille vältimine on radooni sisseimbumise seisukohalt väga oluline. Kui radoonisisaldus pinnases on kõrgem, tuleb kombineerida erinevaid võtteid, et vältida radooni sattumist hoone siseruumidesse.
Radoonisisalduse vähendamiseks ehitatavas hoones soovitatakse kasutada:
1. Radoonikile
Radoonikile on tavalisest ehituskiledest veidi paksem ning seda paigaldatakse tavapärasest erinevalt. Tavalise kile puhul laotatakse see lihtsalt betoonplaadile ning tihti seda ei teibita. Radoonitõkkena kasutatava kile puhul teibitakse kile jätkukohad ning kile viiakse üle vundamendiäärte, et radoon ei saaks hoonesse siseneda seinte kaudu. Keldriga hoone puhul tuleb kogu vundament valada kilekotti ja kile otsad tuua maapinnast kõrgemale.
2. Alarõhu meetod
Sellisel juhul imetakse maja alt radoonirikas õhk ära ning tekitatakse maja alla alarõhk. Süsteemi efektiivsust on raske prognoosida, kuna see sõltub pinnase aeratsioonist ning ehitise kvaliteedist.
3. Õhkpadja meetod
Selle meetodi puhul pumbatakse hoonest võetav õhk maja alla, et tekitada sinna niinimetatud õhkpadi. Radooni sisseimbumine on välistatud, kui põrand on õhutihe ning ilma pragudeta. Vastasel juhul võib hoonealuse ülerõhu tõttu radoon intensiivsemalt majja tungima hakata.
4. Põrandaaluse ventileerimine
Põrandaaluse ventileerimine loomulikul tõmbel on rakendatav keldrita hoone puhul. Hoonesse paigaldatakse toru, mille kaudu maja alune õhk juhitakse välja. Põrandaaluse ventileerimine mehhaanilise tõmbe juhul ühendatakse imamistorudega maja alla paigaldatavad drenaaztorud. Ventilaatori abil tõmmatakse radoonirikas õhk välja ühest või mitmest kohast hoone alt. Torude paigaldus sõltub konkreetsest ehitisest ja pinnasetüübist. Põrandaalust ventileerimist saab kasutada siis, kui radoon pärineb pinnasest. Kuna see ei muuda õhuvahetust ruumi sees pole otstarbekas kasutada juhul, kui radoon pärineb ehitusmaterjalist.
5. Radoonikaev
Radoonikaevu paigaldamine on võimalik vaid paksu ja hea aeratsiooniga pinnase puhul, milleks on näiteks kruus ja liiv. Sellistes pinnases saab radoonikaev alandada rõhku suurel maalalal. Radoonikaev paigaldatakse väljapoole maja ning peaaegu täielikult maa alla, välja jääb vaid toru ots.
Radoonisisalduse vähendamiseks olemasolevas hoones soovitatakse kasutada:
1. Visuaalselt nähtavate aukude ja pragude kõrvaldamine
Põranda võib katta radooni mitteläbilaskvate materjalidega. Silikoontäidete kasutamisel tuleb arvestada, et neid ei tohi kasutada elektrikaablite ja elektrijuhtmetega seonduvate aukude täitmiseks. Seinte ülevärvimisest võib olla lekkekohtade vähendamisel kasu, kuid kui aluspinnases on praod, ei ole värvimine lahenduseks. Põranda ning seinte katmine vähendab ka ehitusmaterjalidest pärinevat radooni. Aukude ning pragude kõrvaldamine ei vähenda oluliselt radoonisisaldust, kui hoone on rajatud kõrge radoonisisaldusega maapinnale.
2. Visuaalselt nähtamatute radooni sisseimbumiskohtade kõrvaldamine.
Keldriga hoone puhul on oluliseks maa-aluse osa katmine. Tihti on välisseina lahti kaevamine kulukas, aeganõudev või isegi võimatu. Sellisel juhul võib proovida tihendada keldrit seestpoolt, näiteks kattes siseseinad spetsiaalkattega nagu tsemendiplaaster.
3. Põranda väljavahetamine
Mõnel juhul, näiteks kui puitpõrand on paigaldatud maapinnale, väga õhukese vundamendi peale, ei ole abi põrandakatte paigaldamisest. Sellise olukorra lahenduseks võib olla õhkpadja tekitamine põranda alla, või uue põranda paigaldamine olemasoleva peale. Kallimaks meetodiks on kogu põrandapinna ülesvõtmine, et ehitada välja parem vundament. Sellisel juhul aga on võimalik maja alla paigaldada ka torustikusüsteem, mis on efektiivne lahendus radooni vähendamiseks.
4. Ventilatsiooni paigaldamine
Lihtsaim viis tõsta ventilatsioonimäära olemasolevas hoones, on ventilatsioonisüsteem üle vaadata ja korrastada. Loomuliku ventilatsiooni puhul tuleks see vahetada mehhaanilise ventilatsiooni vastu. Ventilatsiooni paigaldamise ja kasutamise puhul tuleb arvestada, et liiga tugev õhuvool ning tõmme võib hoopis suurendada radooni imbumist hoone alt.
5. Põrandaaluse ventileerimine
Ilma põrandapinda ülesvõtmata on ventileerimine võimalik ainult siis, kui on vaba ligipääs põranda alla. Vastasel juhul tuleb põrandapind üles võtta, et sinna torud paigaldada. Kui põranda kvaliteet on halb, ei ole see meetod efektiivne ja selle abil ei saa oluliselt radoonisisaldust vähendada.
Mis normid radoonisisaldust reguleerivad?
Vastavalt Eesti Standardile EVS 840:2003 “Radooniohutu hoone projekteerimine” tuleb uusehitiste projekteerimisel ja ehitamisel arvestada, et kõrge radoonieraldusega pinnasteks loetakse radoonisisaldust pinnaseõhus üle 50 000 Bq/m³. Vastavalt Eesti Standardile EVS 839:2003 “Sisekliima” peab keskmine radooni sisaldus elu-, puhke- ja tööruumides olema väiksem kui 200 Bq/m³. Vanades hoonetes on lubatud ka 400 Bq/m³. Mõned rahvusvahelised soovitused annavad ülempiiriks kuni 600 Bq/ m³.
Kuidas käib radooni mõõtmine?
Pakitakse radooni mõõdistamist nii pinnaseõhust kui ka elu-, puhke- ja tööruumidest. Esimesel juhul võetakse maapinnast proovid ning teisel juhul paigutatakse vastavalt vajadusele nädalaks või enamaks perioodiks hoonesse radooni mõõtja, soovitavalt keldrisse või esimesele korrusele. Radooni mõõtmise protseduurid ei sega tavapärast elu ning ka vastavate teenuste hinnad algavad poolest tuhandest kroonist ning lõppevad üldjuhul kahe-kolme tuhande krooni ringis, mis peaks pikaajaliselt olema üsna sümboolne kulutus oma tervise nimel.
Marc Vokk
Tehnikamaailm 2008