Marc Vokk: Maasoojus suudab edukalt korrusmaja kütta

Soomlastel positiivsed kogemused: Majades säilitati õlikütte võimalus tasandamaks soojuse tippkulutust ning ka elektrikütte võimalus jäi alles. Kui kütteõli hind tõuseb pilvedesse, siis jäetakse alles lisaks maasoojusele elektriküte.

Maasoojuspumbad võidavad soosingut, kuid pole kuulnud, et maasoojust oleks Eestis kasutatud korrusmajade soojendamiseks, Soomes aga küll.

Tutvustan siinkohal Savonlinnas 2011. aasta sügisel kasutusele võetud maasoojuse rakendust. Tegemist on ühistu Asunto Oy Rantapajuga ja kinnistu koosneb kahest kolmekorruselisest kokku 25 korteriga korrusmajast. Kaugküte sinna ei ulatu ja kütteõli kallinemine on kõigile teadaolev tõsiasi, antud juhul moodustasid küttekulud juba 50% kõigist elamiskuludest. Hange läks maksma 100 000 eurot ja eesmärk oli saada aastas säästu 15 000– 20 000 eurot. Puuraugud tehti 15 meetri pikkuste vahedega Soomes laialdaselt esinevasse kaljupinnasesse, mis algas 15 meetri sügavusest ja mitte lähemal naaberkrundi piirist kui viis meetrit (lubatud on neli meetrit). Torustikus keerlev jäätu- matu vedelik soojeneb paari kraadi võrra ja aurustab soojuspumbas pöörleva külmaaine. Kompressoriga tõstetakse selle aurustunud külmaaine rõhku ja tulemusena selle temperatuur tõuseb. Soojuspumba jahutis muutub külmaaine taas vedelikuks ja loovutab oma soojuse sooja- jaotusvõrku soojendades seal ringlevat vett.

Muutusi see töö korterite küttetorustikes ei põhjustanud

Ekstrakulusid põhjustas vajadus suurendada elektrivõimsusi, senise 3×35 A asemel tuli kasutusele võtta võrguühendus 3×125 A ning paigaldada uus söödukaabel ja kaks lisaelektrikilpi. Maasoojusele üleminek saab ka Eestis reaalselt arvessevõetavaks alternatiiviks, kui kaugkütte kulud ületavad maasoojuse kasutuselevõtu kulusid. Paha ei teeks ka riigipoolne toetus maasoojuspumpade paigaldamiseks korrusmajadesse.

Uut süsteemi tutvustati kõigile majaelanikele

Katlamajja ja abihoonesse tuli paigutada neli soojussalvestit ja maasoojuspump. Elanikele oli segav ainult puurimine, ühe 200 meetri sügavuse puuraugu puurimine kaljusse kestis kogu päeva. Lisaks puuraukudele paigaldati veel puuraukude vahelised torud ning täiendav elektrikaabel. Puurimiseks kulus üks nädal, teine nädal korrastati õuepinda. Kui maasoo- jus ühendati küttesüsteemi, siis oli mõnetunnine kütte ja sooja vee katkestus, muud vaeva elanikele töödest ei olnud. Soomes tegelevad puuraukude puurimisega maa- soojuse tarbeks kaevupuurimisfirmad. Puuraukude tegemine moodustab hoomatava osa kuludest, seetõttu tuleb põhjalikult kaaluda, mitu auku teha, et saada piisavalt soojust, kuid pidada kulud all. Eestis küll üldiselt kaljupinnast ei leidu, kuid pinnaseuuring oleks siingi hea teha enne puurima asumist. Peale horisontaalsete puursüvendite kasutatakse soojustorude paigaldamiseks ka vertiaalseid süvendeid. Pakkumisi võeti nii mitmelt puuri- jalt kui ka pumbahankijalt ja kõik pakkumised lasti hinnata veel sõltumatul soojusala asjatundjal, et olla kindel vajalike puuraukude määras. Soomes on puuraukudel viie- aastane ja soojuspumpadel kaheaastane garantii.

Kaks elanikku läbisid ka seadmetealase koolituse, mis oli n-ö igaks juhuks, sest tavaliselt jälgib süsteemi tööd hooldusfirma. Elanikud maksid kulud kas ühekordse või igakuuliste maksetena. Soomes antakse maasoojuse kasutuselevõtu korral ka riigi toetust (20%). Töö tulemusena suutis ühistu hoida elamiskulud 2010. aasta tasemel, vastasel juhul oleksid kulud tõusnud ühele eurole ruutmeetri kohta.

Kasuks tuleks riigi toetus

Samal ajal säilitati majades õlikütte võimalus tasandamaks soojuse tippkulutust ning ka elektrikütte võimalus jäi alles. Kui kütteõli hind tõuseb pilvedesse, siis jäetakse alles lisaks maasoojusele elektriküte. Elektrit on ju vaja ka pidamaks soojuspumpa töös, kokku kasvasid elektrikulud 100 000 kWh aastas.

Marc Vokk

2011

http://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=apehitus20140211.2.9.1

 

Marc Vokk: Bekerellides mõõdetakse surmakiirgust

Kuigi võib tunduda, et radoon on viimase aja moenähtus, siiski nii see ei ole. Radoon ei ole ilmunud ühtäkki meie maapõue, vaid on olnud probleemiks kogu aeg, ainult me ei ole seda endale varem piisavalt teadvustanud. 

Radoon pole lühiajaline ega mööduv nähtus ja tema hulk ei vähene aja möödudes.

Kõikjal arenenud riikides on kehtestatud hoonetes radooni piirsisalduse normid. On loogiline, et Eesti saades järjest arenenumaks riigiks, teeb ka esimesi samme sellel teel. Juba on kohustuslik teostada radooni mõõdistused enne hoone ehitamist Harku ja Viimsi vallas.

Radoon iseenesest on väga raskeid tervise probleeme tekitav (nt. kopsuvähk) värvitu ja lõhnatu looduslik radioaktiivne, õhust raskem gaas. Mõõtühikuks on Bq/m³ (bekrell kuupmeetri kohta). Radooni nimetus tuleneb ladinakeelsest sõnast radio – ,,kiirgama”. Radooni varasemad nimetused on olnud ka emanatsioon (või raadiumi emanatsioon), nitoon, aktinoon ja toroon. Inimene ei taju oma meeleorganitega radooni, kuid mõõteriistadega on selle kontsentratsiooni hõlbus määrata.

Kuidas radoon meieni jõuab?

Radoon satub hoonetesse peamiselt pinnasest hoone all ja ümber, samuti ehitusmaterjalidest ning kraaniveest. Läbi pinnase sisseimbumisel on sagedasemad kohad praod vundamendile toetuvates välispiiretes ja nende ühenduskohtades ning praod kommunikatsioonikanalites ja nende ümber. Nii uutes kui vanemates elamutes on samuti tüüpiliseks sisseimbumise kohaks vundamendi sokliosa ja põrandaplaadi aga samuti vundamendi ja keldri põrandaplaadi liitekoht. Kuna radoon on raske gaas, on selle pinnasest eritumise korral kõige enam ohustatud keldri- ja esimene korrus. Pinnasest satub radoon tubadesse ka koos ventileeritava õhuga. Kütteperioodil on radooni näidud üldjuhul suuremad, kuna siis on uksed ja aknad hästi suletud ning ruumide ventileerimisel (ka ahju kütmisel) tõmmatakse ruumidesse suhteliselt rohkem majaalust õhku, mis on kontaktis pinnasega. Lisaks takistab talvekuudel külmunud maapind hoone ümber radooni väljapääsu atmosfääri. Seepärast on radoonisisaldused hoonetes tavaliselt kõige suuremad talvisel ajal. Soojal aastaajal hoitakse uksi ja aknaid rohkem lahti ja õhutamisel tuleb tubadesse peamiselt välisõhk, mis alandab ruumide radoonitaset. Teatud kogus radooni eraldub tubadesse ka ehitusmaterjalidest (betoonist, tellistest ja tuhaplokkidest). Radooni võib eralduda ka kraaniveest. Ajutine radoonitaseme tõus on jälgitav vannitoas dušši või pesumasina kasutamisel ja köögis nõudepesumasina töötamisel. Tavaliselt on neis ruumides hea ventilatsioon, mis tagab ka küllalt kiire radoonisisalduse vähenemise pärast veekasutuse lõppu.

Mida radooniga ette võtta?

Radoonivastased meetodid jaotatakse põhimõtteliselt kaheks – ehitatavatele hoonetele või ehitatud hoonetele, millised juba vaevlevad radooni probleemi käes, mõelduteks.

Hoone rajamisel madala või keskmise radoonisisaldusega pinnasele on abivahendiks enamasti hea ehituskvaliteet. Näiteks peaks ehituskvaliteet tagama, et betooni ei tekiks praod, mille vältimine on radooni sisseimbumise seisukohalt väga oluline. Kui radoonisisaldus pinnases on kõrgem, tuleb kombineerida erinevaid võtteid, et vältida radooni sattumist hoone siseruumidesse.

Radoonisisalduse vähendamiseks ehitatavas hoones soovitatakse kasutada:

1. Radoonikile

Radoonikile on tavalisest ehituskiledest veidi paksem ning seda paigaldatakse tavapärasest erinevalt. Tavalise kile puhul laotatakse see lihtsalt betoonplaadile ning tihti seda ei teibita. Radoonitõkkena kasutatava kile puhul teibitakse kile jätkukohad  ning kile viiakse üle vundamendiäärte, et radoon ei saaks hoonesse siseneda seinte kaudu. Keldriga hoone puhul tuleb kogu vundament valada kilekotti ja kile otsad tuua maapinnast kõrgemale.

2. Alarõhu meetod

Sellisel juhul imetakse maja alt radoonirikas õhk ära ning tekitatakse maja alla alarõhk. Süsteemi efektiivsust on raske prognoosida, kuna see sõltub pinnase aeratsioonist ning ehitise kvaliteedist.

3. Õhkpadja meetod

Selle meetodi puhul pumbatakse hoonest võetav õhk maja alla, et tekitada sinna niinimetatud õhkpadi. Radooni sisseimbumine on välistatud, kui põrand on õhutihe ning ilma pragudeta. Vastasel juhul võib hoonealuse ülerõhu tõttu radoon intensiivsemalt majja tungima hakata.

4. Põrandaaluse ventileerimine

Põrandaaluse ventileerimine loomulikul tõmbel on rakendatav keldrita hoone puhul. Hoonesse paigaldatakse toru, mille kaudu maja alune õhk juhitakse välja. Põrandaaluse ventileerimine mehhaanilise tõmbe juhul ühendatakse imamistorudega maja alla paigaldatavad drenaaztorud. Ventilaatori abil tõmmatakse radoonirikas õhk välja ühest või mitmest kohast hoone alt. Torude paigaldus sõltub konkreetsest ehitisest ja pinnasetüübist. Põrandaalust ventileerimist saab kasutada siis, kui radoon pärineb pinnasest. Kuna see ei muuda õhuvahetust ruumi sees pole otstarbekas kasutada juhul, kui radoon pärineb ehitusmaterjalist.

5. Radoonikaev

Radoonikaevu paigaldamine on võimalik vaid paksu ja hea aeratsiooniga pinnase puhul, milleks on näiteks kruus ja liiv. Sellistes pinnases saab radoonikaev alandada rõhku suurel maalalal. Radoonikaev paigaldatakse väljapoole maja ning peaaegu täielikult maa alla, välja jääb vaid toru ots.

Radoonisisalduse vähendamiseks olemasolevas hoones soovitatakse kasutada:

1. Visuaalselt nähtavate aukude ja pragude kõrvaldamine

Põranda võib katta radooni mitteläbilaskvate materjalidega. Silikoontäidete kasutamisel tuleb arvestada, et neid ei tohi kasutada elektrikaablite ja elektrijuhtmetega seonduvate aukude täitmiseks. Seinte ülevärvimisest võib olla lekkekohtade vähendamisel kasu, kuid kui aluspinnases on praod, ei ole värvimine lahenduseks. Põranda ning seinte katmine vähendab ka ehitusmaterjalidest pärinevat radooni. Aukude ning pragude kõrvaldamine ei vähenda oluliselt radoonisisaldust, kui hoone on rajatud kõrge radoonisisaldusega maapinnale.

2. Visuaalselt nähtamatute radooni sisseimbumiskohtade kõrvaldamine.

Keldriga hoone puhul on oluliseks maa-aluse osa katmine. Tihti on välisseina lahti kaevamine kulukas, aeganõudev või isegi võimatu. Sellisel juhul võib proovida tihendada keldrit seestpoolt, näiteks kattes siseseinad spetsiaalkattega nagu tsemendiplaaster.

3. Põranda väljavahetamine

Mõnel juhul, näiteks kui puitpõrand on paigaldatud maapinnale, väga õhukese vundamendi peale, ei ole abi põrandakatte paigaldamisest. Sellise olukorra lahenduseks võib olla õhkpadja tekitamine põranda alla, või uue põranda paigaldamine olemasoleva peale. Kallimaks meetodiks on kogu põrandapinna ülesvõtmine, et ehitada välja parem vundament. Sellisel juhul aga on võimalik maja alla paigaldada ka torustikusüsteem, mis on efektiivne lahendus radooni vähendamiseks.

4. Ventilatsiooni paigaldamine

Lihtsaim viis tõsta ventilatsioonimäära olemasolevas hoones, on ventilatsioonisüsteem üle vaadata ja korrastada. Loomuliku ventilatsiooni puhul tuleks see vahetada mehhaanilise ventilatsiooni vastu. Ventilatsiooni paigaldamise ja kasutamise puhul tuleb arvestada, et liiga tugev õhuvool ning tõmme võib hoopis suurendada radooni imbumist hoone alt.

5. Põrandaaluse ventileerimine

Ilma põrandapinda ülesvõtmata on ventileerimine võimalik ainult siis, kui on vaba ligipääs põranda alla. Vastasel juhul tuleb põrandapind üles võtta, et sinna torud paigaldada. Kui põranda kvaliteet on halb, ei ole see meetod efektiivne ja selle abil ei saa oluliselt radoonisisaldust vähendada.

Mis normid radoonisisaldust reguleerivad?

Vastavalt Eesti Standardile EVS 840:2003 “Radooniohutu hoone projekteerimine” tuleb uusehitiste projekteerimisel ja ehitamisel arvestada, et kõrge radoonieraldusega pinnasteks loetakse radoonisisaldust pinnaseõhus üle 50 000 Bq/m³. Vastavalt Eesti Standardile EVS 839:2003 “Sisekliima” peab keskmine radooni sisaldus elu-, puhke- ja tööruumides olema väiksem kui 200 Bq/m³. Vanades hoonetes on lubatud ka 400 Bq/m³. Mõned rahvusvahelised soovitused annavad ülempiiriks kuni 600 Bq/ m³.

Kuidas käib radooni mõõtmine?

Pakitakse radooni mõõdistamist nii pinnaseõhust kui ka elu-, puhke- ja tööruumidest. Esimesel juhul võetakse maapinnast proovid ning teisel juhul paigutatakse vastavalt vajadusele nädalaks või enamaks perioodiks hoonesse radooni mõõtja, soovitavalt keldrisse või esimesele korrusele. Radooni mõõtmise protseduurid ei sega tavapärast elu ning ka vastavate teenuste hinnad algavad poolest tuhandest kroonist ning lõppevad üldjuhul kahe-kolme tuhande krooni ringis, mis peaks pikaajaliselt olema üsna sümboolne kulutus oma tervise nimel.

Marc Vokk                                                                  

Tehnikamaailm 2008        

Marc Vokk: Ka masinatel on palavik

Normaalsest kõrgem temperatuur viitab tihti sellele, et midagi on korrast ära, olgu siis jutt inimestest või masinatest.

Mõlemal puhul on palaviku korral tegemist ülekoormusega, samas, kui inimesel näitab palavik organismi võitlust haigusega ja võib anda lootust paranemiseks, siis masinate “palavik”  samamoodi lootusrikas pole. Ülekuumenemine tähendab masina jaoks lähitulevikus tõsist “haigestumist” –  rikkiminekut. Ennetavat kontrolli tehes viitab ülekuumenemine piisava indokaatorina, et masinal on midagi viga ja tuleb midagi ette võtta. Ülalpooltoodu on loomulikult paljudele teada, kuid paljud ei tea, et selleks saab kasutada infrapunakaamerat. Kasutatakse ka infrapunatermomeetrit, kuid sellega  tuleb kõik komponendid eraldi läbi käia, mis nõuab palju aega. Infrapunakaamera võimaldab teha sama sisuliselt ühe pealevaatamisega ja nupulevajutusega.

Infrapunakaamera võimaldab seirata seadmete sooritust ja seire tulemusi saab masinate hooldusgraafiku koostamisel arvesse võtta. Sellega väheneb riketest põhjustatud planeerimatute seisakute võimalus, hoolduskulud on madalamad ja pikeneb masinate-seadmete kasutusaeg ning tootlikkus kasvab.

Soojuskaameraga tehtud kontrollile minev aeg ei ole võrreldav ootamatule remondile kulunud ajaga. Termopilt saadakse mittekontaktselt, tulemuseks on kogu objekti kahedimensiooniline temperatuuriprofiil. Infrapunatermomeeter näitab ainult ühe punkti temperatuuri, infrapunakaamera aga nii kahtlase komponendi kui ka kogu seadme temperatuuri. Samuti on võimalik salvestada eelnevaid kujutisi ja võrrelda hetke ja eelnevaid kujutisi omavahel. Termopilte saab ka laadida kesksesse databaasi. 

Kasutegurit saab arvutada 

Erinevad termokaamera kasutamise uuringud arvestavad korralikult läbiviidud ennetavat kontrolli ning on kindlaks tehtud, et termograafia abil on võimalik säästa hooldustööde kulusid 30% – 50% võrreldes sellega, mida tulnuks teha olukororas, kui masinad on juba rikki läinud. 

Sõltumatud uuringud osutavad, et keskmiselt annab ennetav seire ja hooldusprogramm järgmisi sääste:

– Investeeringute tootluse kasv:10 korda

– hoolduskulude vähenemine: 25% – 30%

– töökatkestuste vähenemine: 70% – 75%

– töökatkestuste kestuse vähenemine: 35% – 45%

– tootlikkuse suurendamine: 20% – 25%

Selleks et endale selgitada termograafia kasutamise eeliseid mingi seadme puhul, tuleks alustada planeerimatute rikkiminekute kõrvaldamise kulude arvestamisega. Tuleb arvesse võtta remondimeeste töötunnid, kulud varuosadele ja kaotatud sissetulek. Seejärel, kui termograafia kasutamine on lülitatud hooldusprogrammi, saab hakata arvestama sääste. Võrdluseks tuleb säilitada ja kasutada andmeid masina töötundise kohta, tootlikkust, hoolduskulusid ja kõiki kulusid, mis on seotud masina käigushoidmisega. Need pikema või lühema perioodi jooksul fikseeritud andmed võimaldavad kalkuleerida termograafia ja selle alusel tehtud hoolduskulude äratasuvust. 

Termograafia PDM (product data managament) osana 

PDM ehk tooteinfo keskne säilitamise ja kasutamise süsteem on vägagi sobiv termograafia abil saadud info tallentamiseks ja kooskasutamiseks muu tooteinfoga. On ju termokaamerad nö esimesena eesliinil ennetava hooldusprogrammi osana. Tehnikud võivad kiirelt, ilma tootmisprotsessi katkestamata, mõõta ja võrrelda seadmestiku iga komponendi soojussignaale piki kontrollitavat tehnoloogilist rada. Kui temperatuur kusagil on märkimisväärselt kõrgem eelnevatest lugemitest, tuleb appi võtta teised tehnilise uuringu meetodid nagu — vibratsiooniuuring, elektrisüsteemi uuringud, ultraheli ja sõlmede määrimise-õlitamise analüüs— selgitamaks välja probleemi allikas ja otsustamaks milline on abinõu vea kõrvaldamiseks. Parima tulemuse saame, kui integreerime hooldustehnoloogiad osaks sama arvutisüsteeme koos seadmete nimekirjadega, seadmete ajalooga, aruannetega ja töökäskudega. Kui juba termograafia on osa PDM-st, saame termograafia tulemusi lugeda ja kasutada kui osa integreeritud ühtsest tehnoloogilisest süsteemist. 

Termograafiat saab kasutada vigade avastamiseks näiteks: 

– jälgida ja mõõta laagrite temperatuuri suurtes mootorites ja pöörlevates seadmetes

– määratleda “kuumi kohti ” elektroonikaseadmetes

– avastada lekkeid tihendatud laevades

– leida isolatsioonivigu torujuhtmetest ja mujalt, kus isolatsiooni kasutatakse

– leida vigu kõrgepingeliinides

– avastada juhtimispaneelides ülekoormatud kohti

– avastada läbilöömise lähedal olevaid kaitsekorke

– avastada probleeme elektrilülitites

– salvestada mingi tehnoloogilise protsessi temperatuuri lugemeid

Ajakirjanduse põhjal

Marc Vokk

2013

Marc Vokk: Infrapunakaamera aastaringse kasutamise võimalused ehituses

Üldiselt arvatakse, et termokaamera on ehitistes kasutatav vaid külmal aastaajal, kuid tegelikult saab termokaamerat kasutada aastaringselt ning seda ka ehituses.
Väljaspool kütteperioodi  saab termokaamerat kasutada niiskuskahjustuste avastamisel, samuti katuse ülevaatamisel, ventilatsiooni ning kütte ja jahutussüsteemi kontrollimisel ning erinevate torustike (põrandaküte jne.) uurimisel. Konstruktsioonidesse tungiv niiskus kahjustab nii ehitise seisundit kui ka seal viibivate tervist ning suurendab soojuskadusid. Termokujutis võimaldab kiirelt selgitada välja probleemi ja aitab dokumenteerib puudused, mis omakorda lihtsustab remonditöid ja ka võimalike vaidluste läbiviimist ehitajaga.
Nagu teame satuvad vesi ja niiskus ehitise konstruktsioonidesse üsna erinevaid teid pidi: ehitise karbi lekete kaudu (vesi, lumi), vigade tõttu torustikes, vealise põrandakütte tõttu, kuid ka õhulekete kondenseerumise tulemusena. Niiskus konstruktsioonides kahjustab aga soojustust, põhjustab terastarindite roostetamist ning tekkiva hallituse näol ka inimeste tervist. Nagu teame, teeb termokaamera nähtamatu nähtavaks, sest niiskuse käes kannatava ala temperatuur erineb ümbritsevast, olles reeglina madalam, kuid vahel ka kõrgem.
Kasutades infrapunakaamerat videokaamera kombel, saab skanneerida lühikese ajaga ulatuslikke alasid. Tavaliselt on niiske ja kuiva ala temperatuurierinevus 2-5°C, kuid kaasaegsed termokaamerad lubavad eristada kümnendikosa kraadist kuni 0,05 kraadini. Seetõttu ei ole ümbritsev temperatuur alati oluline, kuna kaamera eristab pisemaidki temperatuurimuutusi, mis tekivad näiteks vee aurustumise tulemusena ja termouuringuid saab teha aastaringselt, nii külmal kui ka soojal aastaajal. Termokaamera abil saab operatiivselt fikseerida ka üleujutuste kahjustusi. Suur osa termokaameratest salvestavad nii nähtava kui nähtamatu kujutise, mis võimaldab väga täpset kahjustatud koha määratlemist ning dokumenteerimist. Seejärel on võimalik kahjustusi arvutis analüüsida, teha remondiplaane ning esitada materjale kindlustusfirmale. Pärast remondi tegemist tasub veel kord kaameraga remonditud kohad üle käia ning võrrelda esialgse kujutisega, et veenduda remondi tulemuslikkuses.
Väga aega säästev on kasutada termokaameraid lamekatuste seisundi kindlakstegemiseks. Termopilt võimaldab leida kohad, kuhu niiskus on kogunenud, seejärel saab selle koha kiirelt parandada ning suuremad kahjud on välditavad. Näiteks kevadel-suvel päikesepaistelise ilmaga soojeneb katusekattes peituv vesi rohkem kui ümbritsev terve katusepind. Parim aeg termopildistamiseks on katuste puhul peale päikeseloojangut kui ilm on selge ja tuul nõrk, kuna katusekattes peidus oleva vee ja ümbritseva katusekatte temperatuurierinevus on siis suurim.Termopildistamisega samaaegselt on soovitav märkida kas värviga või muul viisil see ala, kus temperatuur kõrgem on, misjärel remondi kallale asudes on lihtsam leida kahjustatud ala. Parandades üksnes kahjustatud kohti, väldime kogu katuse väljavahetamist ning katuseleketega tekitatud suuremaid kahjusid.
Termopildistamine annab suure effekti ka ventilatsiooni ja õhuvahetusega seotud soojendus- või jahutusseadmete kontrollimisel. Küttesüsteeme on loomulikult õigeim aeg termopildistada talvel ja õhukonditsioneere suvel, kuid mõlemaid saab siiski pildistada tulemuslikult ka aastaringselt, kui esineb või suudetakse luua temperatuurierinevus ümbritsevaga 5-10°C. Termopildistada saab nii seadmeid kui ka torusid samuti mootoreid ja kompressoreid, soojusvaheteid, jahutustiivikuid, elektrijuhtmeid ning ka mehhaanilist varustust nagu veorihmu ja laagreid. Nagu teame viitavad suured temperatuurierinevused või normaalsemast kõrgemad töötemperatuurid seadme mittekorrasolekule.
Põrandakütte- või jahutussüsteemi kontrollimine termokaamera abil on aastaringi küllaltki lihtne, sest vastava küttesüsteemi temperatuuri saab tõsta ümbritsevast piisavalt erinevaks millal tahes. Oluline on termopildistus läbi viia enne, kui torustiku temperatuur ühtib ümbritseva temperatuuriga, siis ei ole enam küttetorustiku näha. Termokaamerat tasub kasutada nii uue süsteemi kasutuselevõtmisel, vigade otsimisel kui ka remonditööde lihtsustamisel. Termokaamera võimaldab nii elektrijuhtmete kui veetorustiku  kasutamisel avastada nn kuumi kohti, kus kas elektritakistus on kõrgem või esineb veeleke.
Asendamatu abimees on termokaamera ka elektrisüsteemide töökindluse hindamisel, kus suurim kasutegur on võimalus suurte pindade kiirel hindamisel, kuna ei ole vaja enam igat kontakti eraldi läbi uurida.
Kokkuvõttes võib öelda, et termokaamera on professionaalse ehituseksperdi aastaringne kiire, mugav ja täpne tööriist.

Marc Vokk

2015

Marc Vokk: Energiamärgis – mis ta on ning kuidas seda endale saada?

Vastaval Ehitusseaduse § 68 lõikele 1 on füüsilisele isikule energiamärgise mitteomamine juhul, kui see on vajalik, ette nähtud rahatrahv kuni 300 trahviühikut. Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, karistatakse rahatrahviga kuni 31 956 EUR.

Millega energiamärgise puhul on tegu?

Nagu ütleb Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium on energiamärgis vajalik selleks, et korteri soetaja teaks, millised hakkavad tulevikus olema tema elektri- ja soojaarved. Energiamärgis peaks aitama kaasa sellele, et inimesed tunneksid huvi eeskätt energiasäästliku kinnisvara soetamise vastu. Ise energiamärgis on aga paber, mis näitab, kui palju hoone või selle osa (korter) tarbib energiat, mis kulub hoone kütmisele, jahutamisele, vee soojendamisele, ventilatsioonile, valgustusele vms. Samuti annab energiamärgis ülevaate, mis remonditöid on tehtud ning mida veel on vaja teha, et hoida hoonet ka edaspidi heas energiasäästlikus korras. Kasulik on ka meeles pidada, et mida parem on hoone energeetiline olukord ehk mida kõrgem on energeetiline klass, seda suuremaks võib hinnata ka konkreetse kinnisvara väärtust võrreldes samalaadsetega. Energiamärgis kehtib 10 aastat, kuid kui maja või korterit renoveeritakse ja energiavajadus väheneb, võib omanik kehtiva energiamärgise asemele uue tellida. Juba alates aastast 2009 tuleb kinnisvara ja nende osade müüjatel ja väljarentijatel esitada tehingu sõlmimisel energiamärgis.

Aastal 2013 jõustus aga nõue, et müüdavatel või väljaüüritavatel ehitistel peab kuulutuse juures olema välja toodud energiamärgise klass.

Kes peab tagama, et hoonel oleks energiamärgis? 

Uute hoonete puhul peab energiatõhusus olema tagatud projekteerija või ehitaja poolt koostöös energiamärgiste väljastajaga. Olemasolevate hoonete puhul peab energiamärgis olema kõikidel hoonetel või nende osadel, mis on ostetud pärast 1. jaanuari 2009 ning energiamärgise olemasolu peab tagama hoone omanik.

Vastaval Ehitusseaduse § 68 lõikele 1 on füüsilisele isikule energiamärgise mitteomamine juhul, kui see on vajalik, ette nähtud rahatrahv kuni 300 trahviühikut. Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, karistatakse rahatrahviga kuni 31 956 EUR.

 Energiamärgise hankimine pole keeruline

Olemasolevatele hoonetele väljastab energiamärgise energiaauditeid tegev või energiamärgist väljastav ettevõtja. Uutele hoonetele väljastab energiamärgise projekteerija või projekteerija koostöös enemergiamärgise väljastajaga. Kui ehitus on lõpetatud, annab ehitaja energiamärgise hoone omanikule üle koos muu ehitust puudutava dokumentatsiooniga. Energiamärgiste väljastajate kontaktandmeid on võimalik leida Majandustegevuse registrist: http://mtr.mkm.ee.

Eramajade puhul (kus üks omanik) on energiamärgise tellimise protsess lihtsustatult ühesuunaline ehk lihtsalt tuleb tellida energiamärgis ning sellega on asi korras. Kortermajade puhul, kus aga mitmeid omanikke on tellimine väikse erisusega. Oletame, et ostja esitab müüjale soovi tutvuda hoone energiamärgisega. Edasi tuleb müüjal korteriühistu liikmena esitada juhatusele taotluse energiamärgise saamiseks. Sellest tulenevalt tellib korteriühistu juhatus energiamärgise. Kui juhatus ei ole 1 kuu jooksul energiamärgist tellinud, võib seda teha ka müüja ise.

Kuna energiamärgise tellimine on majandamiskulu (Korteriühistu seadus §151 lg 1), võib müüja tehtud energiamärgise koostamisega kantud kulud korteriühistult sisse nõuda. 

Kokkuvõtlikult pole energiamärgise hankimine keeruline, vastavad ettevõtted on olemas, tuleb need üles leida ja nende poole pöörduda

 Marc Vokk

2009

Marc Vokk: Inglismaa koduostjad ignoreerivad energiamärgist, näitab uuring

Inglismaal läbiviidud uuringufirma Consumer Focus poolt koostatud uuring näitas, et 79% võimalikust koduostjast ei arvesta energiamärgisel toodud energiasäästumeetmeid.

Uuringufirma Consumer Focus viis läbi uuringu leidmaks, kui kasulikuks peavad võimalikud kinnisvara omandajad või rendilevõtjad energiamärgist, mida samas müüjad ning rendileandjad peavad seaduse järgi väljastama võõrandades või välja rentides hoonet.

Energiamärgis (energy performance certificate – EPC) annab kinnisvarale klassi vahemikus A – G, vastavalt sellele, kui energiasäästlik hoone on.

Küsitletutest 79% , kes olid saanud energiamärgise kinnisvara ostu või rentimise käigus, ei olnud elluviinud märgisel toodud soovitusi energiatarbimise vähendamiseks, mille abil oleks neil endil võimalik säästa raha.

Käesoleva aasta jaanuaris Inglismaal läbiviidud uuring, mis hõlmas näost näkku intervjuusid ligemale 2000 inimesega, tõi välja ka fakti, et vaid üks inimene viiest pidas energiamärgisel toodud informatsiooni oluliseks ostu või rendile võtmise puhul. Samas, kui küsiti, mida peetakse uue kodu puhul oluliseks (kui jätta välja hind ja suurus), vastas neli viiest, et energiatarve on oluline.

Liz Lainé, uuringufirma energiavaldkonna ekspert, ütleb: “Meie uuringud näitavad, et energiasäästlikus võib mõjutada inimesi koduostul, kuid energiamärgises toodudinformatsioon ei aita inimestel energiasäästumeetmeid ellu viia. Järjest karmistuvate energiasäästumeetmete valguses peaks energiamärgisel olema inimesi tegutsema panev roll ning mitte vaid paberileht koduostuga kaasneva paberikuhja all.“

Riikliku energia- ja kliimaagentuuri poolt läbi viidud uuringud näitavad, et CO2 emissiooni tase Inglise kodudes on püsinud suhteliselt samal tasemel ligi 20 aastat, olles langenud 3% vahemikus 1990 kuni 2009. CO2 emissioon on samas aga võtmemõõdik valitsuse poolt järgmisel aastal lanseeritavast „Green Deal“ programmis, mille eesmärk on energiakulutuse vähendamine hoonete lisasoojustamise abil.

Consumer Focus lisas, et valitsusel tuleks kehtestada kinnisvara alal kauplemisele rangemad nõuded, kontrollmehanismid ja vajadusel ka sanktsioonid ohjeldamaks neid, kes müüvad ja annavad rendile kinnisvara ilma selleks energiamärgist väljastamata. Ligi 50% inimestest, kes eelmisel kahel aastal seoses kinnisvara ostuga kolisid, ei olnud saanud energiamärgist. Tõenäoliselt on kinnisvara rendileandmisel energiamärgise mittesaanud inimeste osakaal veel suurem.

Inglismaa ajakirjanduse põhjal

Marc Vokk

2012

Marc Vokk: Maa-alused kääbused põhjustavad siiani surma …

Tsehhi ja Saksamaa piiril tänapäevalgi edelast kirdesse kulgevas Erzgebirge maagimäestikus algasid kaevandustööd XV sajandi esimesel poolel. Renessansiajastul suurenes järsult vajadus metallide järele ning avatud kaevandustes leidus kulda, hõbedat, vaske, rauda ja ka muid metalle. Piirkond arenes, inimeste elujärg paranes. Maagikaevurite eluiga oli aga lühike, usuti, et varajast surma põhjustasid germaani mütoloogiast tuntud maa-alused kääbused (saksa kl. Unterirdische Zwergen).
Hiljem selgus, et tegemist oli siiski kopsuvähiga. Saksa teadlane F.E. Dorn avastas aastal 1900 radooni, mis võimaldas mõõdistuste tulemusena teha kindlaks, et just kaevandustes on tänu lõhutud pinnavormidele radooni tasemed erakordselt kõrged ning siit edasi tuletati seos radooni ja kopsuvähi vahel. Nimetatud seoses on aegade jooksul ka kaheldud, kuna ei suudetud alati tõestada radooni kantserogeenset mõju kopsudele ning on üldteada, et kaevurite töö ongi tervistkahjustav. Hilisemad uuringud on näidanud, et radooni ohtlikkus seisneb kopsudesse sissehingatud aatomite lagunemisel vallanduvas ioniseerivas alfakiirguses, mis kahjustab elusaid rakke ja tekitab vabu radikaale. Väikesed toosid radooni ei pruugi olla koheselt kahjulikud, kuid suurendavad oluliselt kopsuvähi ja kopsukasvaja tekke riski. Radooni sisenemine organismi toidu ja vee läbi võib põhjustada ka maokasvajat ning leukeemiat. Sellest tulenevana on radooni näiteks USAs klassifitseeritud A klassi kantserogeeniks, mis tähendab, et radoon on võimeline ainufaktorina algatama vähi teket, soodustama selle arengut ja levikut organismis. Eestis on radoon vastavalt keskkonnatervise riiklikule tegevusplaanile määratud enim levinud terviseohtlikuks keskkonnateguriks.
Radoon tekib uraani lagunemisel
Uraani sisaldub looduses enim diktüoneemakildas, oobolusfosforiitides, graniidis, moreenis, tard- ja moondekivimites. Tänu sellele võib radoonijälgi leida ka ehitusmaterjalides. Samas tuleb tõdeda, et hetke seisuga tehtud mõõtmiste põhjal ei ole täheldatud Eesti majades ehitusmaterjalidest põhjustatud kõrgeid radoonitasemeid. Ehitusmaterjale silmas pidades on fikseeritud, et poorsem ja lõhelisem on ehitusmaterjal, seda suurem kogus radooni materjalidest eraldub. Tarbevees võib radoonisisaldus olla kõrgem kambrium-vendi ja kvaternaari veekompleksis, kui ülesvoolu paikneb oobolusfosforiit, diktüoneemakilt või nende töötlemisjääkide puistang. Näiteks USAs ja Skandinaavia maades on graniit peamine radoonisisalduse põhjustaja põhjavees. Pinnavees on radooni tavaliselt vähe, tingituna selle eraldumisest atmosfääri. Radoon ise on värvitu ja lõhnatu ning õhust raskem gaas. Mõõtühikuks on Bq/m³ (bekrell kuupmeetri kohta).
Olukord Eestis
Eesti on suhteliselt suure radooniohuga maa. Peamiselt on radooniohtlik Põhja-Eesti,    kus uraanirikka diktüoneemaargilliidi peal asetseb poorne ja lõheline paekivi. Uraani lagunemise käigus tekkiv radoon saab sellisel juhul vabalt maapinnale tõusta. Radooniohtlikke alasid on ka Lääne-Virumaal ning Tartumaal, kus kõrge radoonisisalduse on ilmselt põhjustanud jääajal Skandinaaviast kandunud materjal.
Elades Põhja-Eestis ei saa automaatselt eeldada, et radooni ohustab meie tervist. Radoon pääseb majja ehituse halva kvaliteedi ning hoone amortiseerumisel tekkivate pragude tõttu. Seetõttu on ideaalvariandis oluline olla teadlik võimalikust radooniohust juba enne majaehitust. Korralik ehituskvaliteet, paks vundament, toimiv ventilatsioonisüsteem ning paigaldatud radoonikile, peaksid tagama päris korraliku kaitse mürkgaasi eest.
Aastal 2009 jõustus standard EVS 840:2009 „Radooniohutu hoone projekteerimine“,    kus tuuakse välja ka kohustuslikud meetmed ehitamisel, arvestamaks radooniohtu.
Vastavalt nimetatud standardile liigitatakse radoonisisaldus pinnaseõhus madalaks tasemeks, kui radoonisisaldus pinnaseõhus on alla 10 kBq/m³, keskmine tase on 10 kuni 50 kBq/m³, kõrge tase algab 50 kBq/m³ ning ülikõrgeks tasemeks peetakse  radoonisisaldust üle 250 kBq/m³.
Vastumeetmed on olemas
Kui juba hoone on valmis ning selgub, et radoonitase on suur, siis tuleks korrastada ventilatsioonisüsteem, puhastada lõõrid ning torud. Üle tuleks vaadata põranda konstruktsioon, sulgeda kõik nähtavad augud ja praod, näiteks maja alt tulevate torude või juhtmete ümbrused. Samuti on head radooni sisselaskjad seina ja põranda vahelised praod. Ohtlikud võivad olla vihmavee kollektorid garaažides ja abiruumides, kui seal viibitakse tihti või kui sellised ruumid on ühendatud elu- või töökoha ruumidega. Hermeetiliseks tuleks muuta ka pistikupesad ning muud avaused seintes, sest radoon võib maapinnast liikuda poorsesse seinamaterjali. Ruume tuleks võimalikult tihti tuulutada,   nii vahetub radoonirikas õhk kiiremini ning selle mõju on väiksem. Tuulutada tuleb ka ruume, kus tihti ei viibita (näiteks kelder), et radoon sinna kontsentreeruda ei saaks. Ruumid peavad olema puhtad tolmust ning suitsu- ja tahmaosakestest vabad, sest radooni tütarproduktid kleepuvad nende külge ning liiguvad õhu abil inimeste hingamisteedesse.
Eesti Keskkonnaministeeriumi andmetel tasub teada, et kui radoonitase on üle kahe korra kõrgem soovitatavast normväärtusest (keskmine radooni sisaldus elu-, puhke- ja tööruumides peab olema väiksem kui 200 Bq/m3; vanades hoonetes on lubatud ka 400 Bq/m3), ei pruugi eespool toodud meetodid tõhusad olla. Kasutada tuleb mõjusaimaid meetmeid. Paigaldada tuleks uus ning tihe põrandakate; efektiivsem on aga paigaldada täiesti uus põrand. Võimaluse korral oleks tõhus paigaldada hoone alla radooni kogumise torud või võimaldada välisõhu juurdepääs hoone alla. Kasulik oleks paigaldada ventilatsioonisüsteem, mis tekitab hoonesse väikese ülerõhu. Lisaks sellele, et õhk vahetub kiiremini, tekitab väike ülerõhk ka olukorra, kus radoon ei saa nii intensiivselt hoonesse tungida. Ülerõhu tekitamisel peab olema kindlasti ventilatsioonisüsteem, mis üheltpoolt puhub õhku sisse, ent samas teistest ruumidest õhu välja tõmbab. Muidu võib ülerõhk tekitada seinade hallitust.
Mõõteriistad peavad olema kalibreeritud.
Enne meetmete kasutuselevõttu on mõistlik viia läbi radoonitaseme mõõdistused, saamaks informatsiooni olukorra kohta. Radooni mõõdetakse enne hoone ehitust maapinnast pinnaseõhu proove võttes ning neid hiljem vastava aparatuuriga analüüsides. Olemasolevates hoonetes mõõdetakse radoonisisaldust kollektoritega või aktiivsöe meetodiga ruumiõhust. Osa aparaate näitavad koheselt radooni taset, täpsemad meetodid nõuavad aga põhjalikumat ja pikaajalisemat uuringut. Hetkel ei nõua Eesti seadusandlus, et  radoonimõõdistuse teostaja peaks olema registreeritud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi poolt peetavas Majandustegevuse registris, oluline on et kasutatavad mõõteriistad oleksid kalibreeritud ning analüüsi meetodid oleksid aksepteeritud.
Allikad:
www.envir.ee
www.termo.ee/radoon.htm
www.wpb-rado.com
Keskkonnatehnika, 3, 2003 V. Petersell „Radoonist tulenev terviserisk“
Keskkonnatehnika, 6, 2009 A. Jantsikene, R.Koch „Radoonist veel ja ühest selle määramise meetodist“
Marc Vokk
2010                                                                                                                                                          F

Marc Vokk: Termograafia on optimaalne meetod hindamaks ennetavalt elektrisüsteemide töökindlust

Termograafia on optimaalne meetod hindamaks ennetavalt elektrisüsteemide töökindlust. Põhjuseks võimalus hinnata objekti kiirelt ja ülevaadlikult ning fikseerida pildikujul võimalikud kõrvalekalded.

Objekti ülevaatus infrapunafotografeerimise abil näitab kätte ebanormaalsed temperatuuri tõusud enne kui seade läheb rikki, saab kahjustusi või tekib koguni tulekahju. 

Oluline moment on ka, et termograafiline analüüs võimaldab ettevõtetel ja asutustel aega ja raha kokku hoida, kuna pole tarvidust igat juhet jne läbi kammida, piisav tihti ühe tervikpildid tegemisest, et fikseerida, kus võimalik ülepinge pesitseb. 

Seetõttu saab termograafiat käsitleda ka kui kiiret eelhinnangu andmist olukorrale ning kaalumaks kas vajadust kutsuda välja täismahus elektrisüsteemide kontroll on vajalik. 

Sisse- ja väljalülitamise paneelid, elektrikilbid, lülitid, erinevad mootorid, jne on eriti sobivad vastavaks inspekteerimiseks. Uuringu tulemused esitatakse raportis ja probleemsed valdkonnad on illustreeritud infrapuna pilditega.

Iga aastane ülevaatus suurendab ohutust ning aitab ennetavalt tegutseda.

Marc Vokk

2011

Marc Vokk: Kiirgusvõime määramine on üks levinuimaid probleeme termografeerimisel

Levinumaid küsimusi, mida esitavad infrapuna kaamerate kasutajad on, et kuidas mõõta kiirgusvõimet (inglise kl. emissivity). Sageli esineb arusaamatusi kiirgusvõime ja Tambi kontseptsioonide vahel, millest tingituna on mõõtmistulemused sageli ebatäpsed.
Erinevate metallide termografeerimisel kerkivad ülesse veel täiendavad küsimused:
Mis on alumiiniumi-, vase- ja raua kiirgusvõime? Minu leitud skaala oli liiga lai (pinnapealselt ja seesmiselt), ma ei leia õiget termoskaalat isegi siis, kui ma kasutan õiget kiirgusvõime näitajat vase (0,25) kohta (spetsiifiline kiirgusvõime mõõtmisfunktsiooni jaoks, mida ei kasutata vale Tambi puhul), komponendi peal on termopaar, aga kaamera ei loe selle väärtust välja. Miks? (Vale Tamb.)
Definitsioon
Kiirgusvõime (ε) on mustast kehast (st kaamera kalibreerimisallikast) tuleva kiirguse koefitsient teatud temperatuuril ja selle kiirguse koefitsent, mida eraldab analüüsitav ese samal temperatuuril.
Selgitus
Lihtsalt väljendatuna on tegemist teguriga, mille abil selgitada, kui hästi ese kiirgab infrapunast energiat. Hea kiirgusega esemete (st esemete, mida on kaamera abil lihtne näha) ε on lähemal 1-le. Vastupidiselt sellele on kehva kiirgusega esemete (st esemete, mida on kaamera abil raske näha) ε lähemal 0-le.
Tähtsuse järjekorras on välja toodud järgmised näitajad:

  • Materjali tüüp
  • Materjali pealispind (poleeritud või oksüdeeritud)
  • Pealispinna geomeetria (näiteks õõnsused)

Kiirgusvõime võib muutuda ka muudel põhjustel, aga see on mõõtmistingimustes vähem harilik:

  • Materjali temperatuur
  • Lainepikkus (IR pikk laine või lühilaine)

Mis on Tamb?
Läbipaistmatu ning madala kiirgusvõimega objekt kiirgab vähe, aga peegeldab hästi. Sellel põhjusel on vajalik kindlaks teha ka õige Tamb. Kõigi FLIR’i toodete puhul mõjutab sisendit Tambi tegur, mida operaatorid kahjuks peavad ekslikult toatemperatuuriks või temperatuuriks, mille kätte ese või kaamera on asetatud. Tambi täpsem määratlus oleks „peegeldatud nähtav temperatuur“. Tegemist on analüüsitavate esemete kiirgava ja peegeldava pealispinna nähtava temperatuuriga, mis tuleneb kaamera tööasendist.
Kuidas mõõta Tambi?
Tambi mõõtmiseks on vaja läbida kaks sammu. Joonistel 1 ja 2 on toodud näide mõõtmise olukorrast.
Joonised 1 ja 2. Monitor peegeldab oma kiirgust valgele tahvlile

  1. Seadke ε=1 eseme parameetritele.
  2. Seadistage keskmise sagedusega ala (kasutage punktsärimõõtmist, kui alafunktsiooni ei ole võimalik kasutada).

Joonised 3 ja 4. Monitoripeegeldus infrapunasel pildil

  1. Asetage vastavalt joonisel 1 näidatud sinisele noolele kaamera tagakülje vastu, mis kiirgab pealispinda esemele.
  2. Jälgige ala keskmist väärtust (või kui see ei ole võimalik, siis mitme punktsärimõõtmise keskmist tulemust).
  3. Seadke see väärtus eseme parameetritele. Seda tuleks teha alati, kui soovime kaamera kaudu saada eseme temperatuuri mõõtmise täpset tulemust. Siis saab eseme temperatuuri mõõta nii, et seadistatakse eseme pealispinna puhas ε väärtus ja sihitakse eset ennast.

Eseme kiirgusvõime mõõtmine
Eseme kiirgusvõime mõõtmiseks on vaja läbi teha järgmine protseduur:

  1. Asetage teadaoleva kiirgusvõimega materjal sellisele esemele, nagu elektriteip (ε=0,95) või must värv: sellest saab meie võrdluspunkt.
  2. Mõõtke Tambi vastavalt ülaltoodud näites kirjeldatud üldprotseduurile.
  3. Mõõdetavat eset peab soojendama vähemalt 50°C üle toatemperatuuri. Selleks võib kasutada ahju (joonis 7) või paaki kuuma veega, kuhu ese suletud plastikaatkoti sees asetatakse.
  4. Külmutage sooja eseme kujutis.
  5. Seadke punktsärimõõtmine kiirgusvõime kontrollpunktile.
  6. Seadke õiged kiirgusvõime ja Tambi näitajad eseme parameetri tabelile ja jälgige punktsärimõõtmise näitu.
  7. Viige punktsärimõõtmine väljapoole kiirgusvõime kontrollpunkti.
  8. Kohandage kiirgusvõime näitaja eseme parameetrites, et saada sama punktsärimõõtmise tulemus, mis on välja toodud punktis 6.
  9. Olete saanud soovitud kiirgusvõime näitaja!

Joonis 5. Elektrilised komponendid, mis on välja võetud ahjust temperatuuril 80°C
Joonis 6. Punktsärimõõtmise tulemus lingil on 83.9°C (e=0.95). Kohandatud kiirgusvõime ribal on 0,53, et saada sama tulemus. Sellisel viisil on võimalik välja arvestada kõigi teiste komponentide kiirgusvõime väärtused.
Marc Vokk
2012